Lugesin hiljuti ühte äärmiselt paeluvat raamatut.
"Kuldse peaga nõel"
Autor Kertu Saks
AS Ajakirjade Kirjastus 2016
My dear english-language readers.
Today I write about a book I recently read and absolutely adored.
The translated title of the book may be: "A needle with the golden head" or "Gold head needle"
Author Kertu Saks
Publisher AS Ajakirjade Kirjastus 2016
This book is about one family´s women story, about the handwork they did and how the pieces of the beautiful handwork has been inherited from generation to generation.
It is mainly about the first half of 20th century.
My favourite time in the history.
The book motivated me to explore my own family´s women handwork history and made me dig out my grandmother´s old photoalbums and drove me to torture my mom with endless questions what she remembers.
The story got quite long so I am sorry I will continue only in estonian this time.
* * *
Mulle tundus nagu see raamat oleks mulle kirjutatud. Seal oli kõik-kõik koos, mis mind eriliselt paelub. Käsitöö ja ajalugu ja erinevate inimeste lood. Eriti just 20. saj. esimene pool.
Mulle meeldib vist kõik sellest ajast: mood, sisekujundus, arhitektuur. Mu sõber on selle kohta väga tabavalt öelnud, et see oli aeg kui naised olid naised ja mehed ei olnud.
Seal raamatus on imelist pildimaterjali ja kõigel on oma lugu. See on hämmastav kui palju , läbi mitme põlvkonna, on säilinud ilusat käsitööd ja see on nii paeluvalt põnev kuidas ja kes neid asju omal ajal tegi.
Mind ajendas see raamat koheselt uurima ka oma naispere käsitöötegemise ajalugu.
Mina ise olen ilmselt oma käsitööpisiku saanud siiski oma emalt, kes siis minu lapsepõlves , kui oli raske nõukogude aeg, ikka mulle ja endale üht-teist kudus-heegeldas. Ja seda ma mäletan täpselt kuidas ema õpetas mind kuduma. Sellised hirmus terava otsaga alumiiniumvardad olid ja üsna ebaühtlane kole kare lõng. Mäletan kuidas ma pidasin seda täiesti võimatuks, et selle sirge vardaga on võimalik seda lõnga üldse mingiteks aasadeks vormida. Sinnani olin ainult heegeldanud ja see käis ju konksuga. Loogiline, et sellega saab lõnga läbi aasa tõmmata. Aga sirge vardaga!? Heegeldama õpetas mind ka ilmselt ikka ema, sest oma esimese keti (noh sellise 100 meetrise nagu alustajad ikka teevad) tegin ma kindlasti enne kooli.
Mu vanaema (ema-ema) mäletan ka kudumas. Aga tema kudus just ainult kindad ja sokke. Selliseid hirmsaid rauast sukavardaid, mis jätsid kätele kõva metallihaisu juurde, oli tal mitu komplekti ja igasugustest villase lõnga jääkidest, mida vähegi leidis, sündisid peenikess kirjas kindad ja sokid. Ma ei mäleta, et tal oleks olnud mingeid mustrilehti, seega ilmselt siis need mustrid ta tegi kudumise käigus ise. Eks need peamiselt sellised lihtsad väiksed rombikesed või täpikesed olid.
Kahjuks ei ole vist ühtegi paari alles. Eks need sai ribadeks kantud.
Ja neid kindaid ja sokke sai ju hirmsasti nõelutud ka tol ajal. Mäletan vanaema käsitöösahtlist veel sellist puust seent, mis pandi sokikanna sisse ja siis oli hea selle peal kannaauk kinni nõeluda-põimida. Ka see tehnika on mul meeles just vanaema käest. Sokiauk punuti kinni nagu korvi teeks.
Küll aga ei olnud minu vanaemal vist väga sellist tikkimis ja pilutamise ja peene pitsi heegeldamise ajalugu. Vähemasti ei mäleta ema, et vanaema oleks sellist tööd kunagi teinud ja samuti ei ole ka säilinud esemeid mis võinuks olla tema tehtud. Kahjuks hävis ka kõik vanaema vara Tallinna pommitamisel kui pommitati maatasa maja Roosikrantsi tänaval, kus ta elas.
Seega kõik pitsiga padjapüürid ja linikud ja muud käsitööesemed, mis ma mäletan lapsena vanaema pesukapis siiski olid ,võisid olla hoopis teiste inimeste annetatud.
Kaevasin õhinaga välja ka kõik vanad fotoalbumid, mis siiski imekombel olid vanaemal alles. Küll mulle meeldib neid vaadata. See oleks nagu päriselt sinna ajastusse minek. See mõte, et need inimesed seal piltidel päriselt elasid ja toimetasid sellel minu jaoks nii idüllilisel ajal nagu olid need 1920ndad-1930ndad.
Mulle meeldib juba see, et need albumid ise on sellised räsitud ja puhast aja hõngu täis.
Ma nimme ei taha neid teibi ja liimiga parandama hakata.
Pildid on kõik kenasti albumisse seatud ja mulle meeldib hirmsasti kuidas siis oli kombeks igale pildile taha kirjutada, et kes ja kus ja millal.
Kuigi mul on vahel tunne, et sel ajal olid inimesed kuidagi klaasistunud ilmetega. Ju siis nad pidid fotograafi juures väga kaua liikumatult paigal istuma kuniks pilt tehtud sai ja nad väsisid silmade lahti hoidmisest ära.
Aga minu vanaema oli ikka ilus. Ka klaasistunud pilku ei olnud.
Hästi vahva on vaadata kuidas siis oli ka ilmselt kombeks sõbrannadega koos fotostuudiosse minna ja üks kena mälestus lasta teha. Tõenäoliselt saadi muidugi igast korrast üks kaader vastupidiselt 236-le , mis nüüd tehakse.
Selliseid grupipilte on vanaema albumis päris mitmeid. Ja mõnda nendest sõbrannadest mäletan isegi mina. Küll aga muidugi juba hallipäiste vanaemadena.
Küll nad noortena olid ikka ilusad!
Minu suureks imestuseks on muidugi stiil kõigil äärmiselt tagasihoidlik, Kuigi 1920ndad oli ju selline toretsev aeg. Ehteid peaaegu üldse ei ole ja kleidid on väga tumedad, tunduvad villased.
Aga ometigi need detailid! Vaadake neid paelkante ja peenikeste nööpide ridu ja selliseid korrektseid lõikeid.
Ja kui kenad sätitud soengud neil alati olid.
Kuid pärlid ometigi ei puudunud. Ja ikka pikad pärlikeed pidid olema!
Oh kuidas ma tahaks ajamasinaga sinna aega rännata ja olla üks elunautlev daam siit seltskonnast, Mary-Jane kingad jalas ja munakoorekübar peas.
Vaatamata sellele, et 1920-ndate siluett oli ju täielik kott, oli üldpilt siiski äärmiselt naiselik ja graatsiline.
Sain nüüd kõvasti õli tulle ja uurin jõudsalt edasi oma suguvõsa naiste käsitöö ja muude tegemiste ajalugu. Kuidas ja kus nad täpselt just sel ajal elasid ja millised inimesed olid.
Oma isapoolset vanaema ma kahjuks praktiliselt ei mäleta üldse, sest ta lahkus meie juures kui ma olin 4 aastane. Tean vaid, et tema ka kudus palju. Aga rohkem just riideid - kampsuneid, veste, mitte niiväga kindaid-sokke. Ja et tema olla endale soetanud isegi kudumismasina.
Seda kõike plaanin veel täpsemalt uurida ja otsida ka pildimaterjali juurde.
See kõik on nii põnev!
Ja erilise tõuke selleks andis ikkagi just see raamat, millest ma oma tänast jutustust alustasin.
Raamatu vahelt leiab ka lõikelehe, mille järgi saab õmmelda endale ajastutruud kleidid.
Nad ikka ilmselt mõtlesid minu peale, kui seda raamatut tegid.
